Lahkumisest ja leinast

Lahkumisest ja leinast

Viimastel päevadel on palju räägitud lahkumisest hingede riiki.  Armsate inimeste lahkumine paneb tahes või tahtmata mõtisklema elu hapruse üle, ja meenutama neid, kelle tee on juba ammu lõppenud.

Surm, mis tuleb ootamatult, valmistab alati suurema ehmatuse, kui lähedase surm, mis on ette teada, kas siis haiguse või juba väga kõrge eluea tõttu. Olen tihti mõtisklenud, et vaatamata sellele, et surm on minu uskumuse kohaselt hinge üleminek teise reaalsusess, tekitab see ikkagi palju kurbust ja valu.

Mis siis teeb haiget?  Kas ilmajäämine kellestki, kas tunne, et oled maha jäetud, hirm uue olukorra ees või teadmatus, kas saad hakkama või teeb haiget hoopis suur armastus ja kiindumus lahkuja osas.

Usun, et seda loetelu võib pikendada veel ja veel. Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid tundeid ja kogemusi. Mina olen kogenud, et  kõige rohkem teeb kurvaks tunne, et sa ei kohta enam seda endale olulist inimest, ei kuule tema naeru, ei näe tema säravaid silmi, ei kuule tema häid sõnu…..

Oleme harjunud mõtlema surmast, kui kellegi lahkumisest, kuid tegelikult saab anda sellele sõnale palju laiema tähenduse. Surma võib defineerida kui ükskõik millist suuremat muutust. Millegi lõpp, mille tulemusel saab uus algus.

Uue alguse all mõtlen just sellist olukorda, mis toob kaasa suure muutuse. Võimalik, et vahetasid tööd või näiteks abiellusid – vallalise elu lõpp ja algus uue pere loomisel.

Ühe etapi lõpp ja teise algus. Positiivsete muutuste korral meie mõte tavaliselt ei liigu sellele, et nüüd sai minu elus üks etapp läbi ja algab teine.

Holistiline rännak

Ka näiteks kroonilise või keerulise raviga haigusesse haigestumine, on muutus. Jäin ilma heast tervisest ja nüüd on vajalik õppida elama uue olukorraga. Võibolla pead iga päev manustama ravimit, et sinu enesetunne oleks hea või on häiritud sinu liikumisvõime.

Nii positiivne kui ka negatiivne muutus elus võib kaasa tuua hirmu, ärevust ja mõtteid, mismoodi edasi. Kindlasti on positiivse muutuse korral hinges vähem ärevust ja leina.

Mõlege kooli lõpetamistele – rõõmsad sündmused, kõik on õnnelikud. Ühel hetkel märkad aga tühja tunnet hinges, vahel kaasnevad pisarad – õnne ja kurbuse pisard üheaegselt. Üks etapp on möödas ja astume sammukene edasi, veel ei ole teada, mis toimuma hakkab.

Selliseid näiteid erinevatest elumuutustest võib tuua tuhandeid.  Hea on märgata, mis need muutused endaga kaas toovad ja mida igatseme või tunneme.

Mida on hea meeles pidada, mis võib kaasneda kaotusega või suure muutusega.

Uue keerulise olukorra puhul võib esmalt kaasneda olukord, kui sa justkui tardud ja ei tunnegi erilisi tundeid. Selle põhjuseks on tihti see, et sa ei ole veel täpselt aru saanud, mis juhtus, sinu teadvus ei ole uue olukorraga veel kohanenud.

Sellel ajal puudub eesmärk, tunned rahutust, sa ei soovi midagi teha, oled nukker, võib juhtuda, et tunned isegi surmahirmu. Soovid olla üksi, ei tea mida peale hakata, võibolla ka sinu lähedased hoiavad distantsi, sest nad ei tea, kuidas käituda.

Peale esimese reaktsiooni möödumist hakkavad avalduma emotsioonid.  Muutuses olija võib läbi elada palju erinevaid emotsioone, tavaliselt viha, süütunnet, kurbust, hirmu, rahutust, häbi ….

Emotsioonide vallandumise ajal võivad meie tunded vahelduda väga kiiresti, näiteks ühel hetkel tunned sa viha ja järgmisel hetkel valdab sind meeletu kurbus.

Hea on teada, et  ette võib tulla ka selliseid tundepuhangiud, mis tulevad nii ootamatult, et valad need täiesti ettearvamatult välja. Tihti otsid juhtunule süüdlast – süüdistame kõiki ja kõike. Kuid veel olulisem on, et nende tundepuhangute ja muutuvate emotsioonide juures ei suruks sa tundeid alla.

Tugevate tunnete allasurumine põhjustab hilisemalt blokeeringuid meie kehas ja meeles. Tunnete väljendamine aitab kogu muutusega paremini kohaneda ja on seetõttu väga oluline.

Kui emotsioonid hakkavad vaibuma, siis tavaliselt tekib hetk, kui proovime jätkata samamoodi nagu oli enne. Me ei ole veel valmis suurt muutust sisse viima. Näiteks kui tegu on haigestumisega, siis proovime käituda nii nagu poleks midagi olnud. Võimalik, et ei täida täpselt arsti ettekirjutusi või me isegi ei usu teda.

Kui meie elust on lahkunud armas inimene, siis võib juhtuda, et hakkame tegema asju, mida meeldis teha lahkunule. Leinaja võib võtta üle isegi lahkunu elustiili, mis ei sobi tegelikult kokku tema enda omaga.

Sellisel juhul oleme sattunud olukorda, kus püüame päästa vanu harjumusi ja osutame vastuseisu muutustele.

Mälestused aitavad edasi. Sellel hetkel on väga oluline, kui sa saad ikka ja jälle rääkida. Meenutada seda, mis olnud, unistusi või plaane, mis jäid tegemata. Iga meenutus aitab sind killuke edasi, et jõuda lähemale hüvastijätule.

Hetkel, kui oled aru saamas, et olnut ei saa tagasi, siis hakkab muutuma ka enesetunne, hakkad nägema uusi võimalusi ja tekib uus suhe maailmaga. Tuleb mõistmine, et jääjal on teine tee, kui sellel olukorral, mis oli varem. Samuti saad aru, et keegi ei saa sinult ära võtta olnut, see elab edasi sinu mälestustes.

Siin ei ole kindlat reeglit kui kaua mingi hetk, emotsioon või jõudmine minnalaskmiseni aega võtab. See on meil kõigil erinev, nii nagu ka olukorrad, mida me kogeme. Kas leiname tervist, armsat inimest, lahkuminekut, elumuutust, tööd või sootuks miskit muud.

Oluline on jõuda arusaamisele, et on toimunud muutus ja hakata märkama võimalusi, kuidas uue olukorraga edasi minna. Uus elu mõte saabub tavaliselt siis, kui mõistame, et see kaotus, mida kogesime, ei ole meilt ainult võtnud, vaid on ka andnud uue vaate elule.

Tags: